"P.S. I Love You" - mees saadab haua tagant naisele kirju

P.S. I Love You by Cecelia Ahern
My rating: 3 of 5 stars

“P.S. I Love You” Cecilia Ahernilt on 2003. aastal välja antud raamat, mis tõusis koheselt nr. 1 bestselleriks nii Iirimaal, Suurbritannias kui USA-s. Raamatu suurele menule järgnes ka filmileping ning film “P.S. Ma armastan sind” jooksis ka Eesti kinodes.

Minule see raamat ei meeldinud.



“P.S. I Love You” on lugu noorest lesest Hollyst, kes püüab üle elada esimest aastat ilma abikaasa Gerryta. Ootamatult ajukasvaja tõttu siit ilmast lahkunud Gerry jättis endast maha 10 kirja - üks kiri jooksva aasta iga kuu kohta. Need kirjad aitavad naisel kõige raskema aja üle elada.

Mina võtsin raamatu ette oma Reading Through Europe (RTE) väljakutse raames, kus Holly lugu esindab Iirimaad.

Olgu kohe öeldud, et see ei ole RTE väljakutse jaoks hea raamat. Valisin selle kui kuulsaima oma riigi esindaja armastusromaanide vallas, kuid tegu pole ei korraliku armastusromaani ega hea esindajaga Iirimaale.

Kuigi loos on olemas meestegelane, keda võib pidada Holly romantiliseks huviobjektiks (või pigem vastupidi - Holly on mehele romantiliseks huviobjektiks), siis raamatu lõpus nad koos õnnelikult päikeseloojangusse ei ratsuta ja naine alles hakkab leppima mõttega, et kunagi võiks tema ellu veel mõni mees kuuluda. See ei ole armastusromaan minu definitsiooni järgi.

Ka ei ole raamat eriti hea kohaliku koloriidi edasi andmisel. Iirimaa on niivõrd värvikas maa, et oleksin soovinud selle eripärast ka raamatus aimu saada. Kahjuks on ainuke viide kohalikele oludele ilma mainimine, mis, kui päris aus olla, on samasugune poolel maakeral.

Need pole aga põhjused, miks raamatut maha laita. Need on vaid põhjused, miks “P.S. I Love You” minu väljakutsega halvasti sobitub. Põhjus, miks ma raamatut ei salli, on see, et Holly on üks lapsik ebaküps viriseja, kes oma ebaviisakust ja hoolimatust leinaga välja vabandab.

Kuna ma ei ole kunagi leinaga silmitsi seisnud, vabandan kõigi ees, kes seda on, ja tunnevad, et abikaasast ootamatult ilma jäänud naisele kuidagi liiga teen. Kui oled kellegi kaotanud ja seda tunned, anna kommentaarides teada! Võibolla olen oma hinnangutes Holly suhtes liiga karm.

Mulle tundub Holly nagu 3-aastane laps, kes tähelepanuta jäädes jalgu trambib ja nõuab, et kõik talle suure kaotuse puhul kaasa tunneksid.

“It seemed news of an engagement and a pregnancy beat the news of a message from Gerry these days.”

-Holly on solvunud, kui tema sõbrad oma elus toimuvate sündmuste üle rõõmustavad.

Holly enesehaletsemised kahandavad tema leina suurust. Tundub, et ta ei igatse mitte abikaasat taga, vaid tunneb lihtsalt endale kaasa talle osaks langenud saatuselöögi pärast.

Ka häirib mind naise ajalugu endiste töökohtadega, kus ta iga kord paari nädalaga motivatsiooni kaotas, tööluusi tegema hakkas ja tööaega klatšimisega täitis. Seda vähem avaldab mulle muljet, kuidas Holly uuele tööandjale süüdimatult väidab, et on kõva töömoraaliga ning annab seal endast parima. Naisest jääb raamatus väga ebaküps mulje.

Loos on aga ka positiivset, tänu millele panin sellele lõpuks 3 punkti. Eriti meeldivad mulle Holly pereliikmed ja sõbrad. Kõigil neil on oma elu elada ning sageli huvitas mind nende käekäik rohkemgi kui Holly enda oma. Hollyt ümbritsevad inimesed on naljakad, toredad ja põneva saatusega.

Ehk siis...

Holly rikub raamatu. Vaata parem filmi - see on tunduvalt parem!




View all my reviews