Kaluri poeg by Vilis LācisMy rating: 3 of 5 stars
"Kaluri poeg" pakkus palju äratundmisrõõmu - sealsed olud oleks sama hästi võinud kirjeldada suvalist Eesti kaluriküla. Ka õhustik oli eestlaslikult raskemeelne. Lisaks mainiti sageli Eesti saari ning kalamehi. Pane ainult tegelastele Eesti nimed ja olekski nagu kodumaine raamat!
Kuigi romaani sisse elamine võttis veidi aega, leidsin end peagi Oskarsi püüdlustele kaasa elamas. Peategelane oli lihtne kalamees, kes omaste seas tunnustust ei leia. Ta on vaikne, sotsiaalselt kohmakavõitu, kuid üdini aus ja töökas - üks minu lemmiktüüpe romantilistes lugudes. Ja romantiline liin oli raamatus täiesti olemas.
Oskarsi pere kasutab teda tööorjana ning kogukond naerab tema uuenduslikud ideed lihtsalt välja. Mehel viskab sellisest suhtumisest lõpuks üle ning ta kolib teistest eraldi, üksi oma õnne rajama.
Tema pingutusi oli põnev ja rahldustpakkuv kõrvalt vaadata - vaikselt rajas ta raske tööga endale elu, mille üle tasus uhke olla. Hoidsin Oskarsile kuni lõpuni pöialt!
Raamatu naispeategelane - küla jõukaima kaupmehe tütar Anita - tundus aga natuke kerglasevõitu. Naine ei pidanud paljuks mehe tunnete proovilepanekuks teistega semmida. Esimese osa lõpus tõestas ta end aga minu silmis piisavalt Oskarsi parema elu rajamise püüdlusi lõpuni toetades.
Teine osa oli aga tõeline pettumus - Oskars ning Anita olid õnnelikult abielus, äri õitses ning mees oli end ühiskonna silmis ausse tõstnud. Siis äkki hakkas aga kõik lagunema - jälle oli Oskars teistele naerualuseks, pereelu varises kokku ja kõik tegelased ilmutasid andestamatuid nõrkusi. Terve teise osa oli Oskars kummaliselt passiivne ja enesehaletsejalik. Ja ega ükski tema tegevus positiivset muudatust ei toonud ka.
Suurim pettumus oli aga Anita ja Oskarsi suhe, mis mõlema poolt petetud sai. Ei näinud ma kummaski seda iseloomukindlust ja/või pühendumist, mida ma armastsuromaanilt ootan.
Ehk siis...
Esimehe osa oli huvitav, teise osa täielik pettumus.
View all my reviews
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar