Nora Robertsi värske romaan Montgomery vendadest, kes avavad väikelinnas Boonsboro oma võõrastemaja. Vendadest keskmine, Owen, on metoodiline ning tõhus. Tema hästi läbi mõeldud plaanid suudab segi lüüa vaid vastasmajas pitsabaari pidav särtsakas ning elavaloomuline Avery, kellele Owen 5-aastasena meheks lubas minna ja lubaduse märgiks kommiautomaadist sõrmusegi kinkis.
Ah jaa… Raamatus on ka võõrastemajas kummitav ja oma armsamat taga igatsev vaim Elizabeth, kes Montgomery vendadele kosjamoori mängib.
| Hinnang: |  (igav) |
| Sensuaalsus: |  |
Kui nüüd ootad minu poolt pandud hinde põhjal ülinegatiivset arvustust, siis pead küll pettuma. Raamatu kirjastiil oli voolav, pea luuleline, tegelased humoorikad ja lugu ise oli põhimõtteliselt helge kirjeldus võõrastemaja omanike ning nende lähedaste igapäevaelust, töödest ning suhetest. Ma pole juba mitu aastat ühtegi Nora Robertsi raamatut kätte võtnud, kuna viimased tema loetud teosed muutusid minu maitse jaoks juba liiga süngeks (verd pritsis siia-sinna, mõrvad, sünged saladused, hüljatud naised). Sellel raamatul vähemalt seda viga polnud.
Millest siis nii negatiivne hinne, küsid? Sest see oli lihtsalt nii igav. Sündmused arenesid aeglaselt ning loos puudusid edasiviivad pinged ja kiired, lahendamist ootavad küsimused. Väga raske oli end motiveerida raamatut edasi lugema. Kõik probleemid klaariti ära peatüki-paari jooksul ebaloomulikult ratsionaalsete ning täiskasvanulike dialoogide abil, mida päriselus harva ette tuleb; viimane kui üks karakter oli tugev isiksus, töökas ning (südames) heatahtlik (erandiks vaid [Spoiler!])
Igav, igav, igav. Käsi lihtsalt ei tõusnud rohkem punkte jagama.
Arvad teisiti? Anna kommentaarides teada!
Kui soovid rohkem raamatusoovitusi, siis lisa end minu Goodreads sõbraks, liitu Twitteri või Facebookiga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar