Seks armastusromaanides on suhtele halb?

Briti psühholoog Susan Quilliam hoiatab naistekate eest. Ta väidab, et raamatutes kirjeldatud seksistseenid on reaalsusest kaugel, põhjustavad abielulahutusi, kõrvalsuhteid, suguhaituste levikut ja soovimatut rasedust.

Selle “uuringutel põhineva” väitega nõustub hulk inimesi. Aga kas see ka tegelikult tõsi on?

Artikkel on pärit paari aasta tagusest ajast. Seal väljendatu jookseb aga pea igast armastusromaane puudutavast vaidlusest läbi. Väidetavalt propageerivad armastusromaanid kaitseta seksi, panevad naised käituma nagu lemberomaanide kangelannad (st impulsiivselt seksuaalsuhtesse laskuma, olema naiivselt ning liigselt usaldavad) ning ootama oma kaaslastelt ebaloomulikku täiuslikkust.

Artikli tõsiseltvõetavust illustreerib viimane lause: “Maailmas on eriti populaarsed Barbara Cartlandi naisteromaanid”. Vau. Barbara Cartland alustas armastusromaanide kirjutamist eelmise sajandi alguses! Pole ime, et 1901. aastal sündinud naise fantaasiaid aluseks võttes tunduvad ootused suhtele moonutatud ning viiteid turvaseksile puuduvad. Jätame aga praegu tagaplaanile fakti, et suhtespetsialisti Susan Quilliami “uuring”, millest antud järeldused tõmmati, oli umbes sama hästi põhjendatud kui artikli autori enda argumendid. See põhines nimelt vaid käputäiel aastakümnete vanusel raamatul.

Seda kõrvale jättes ei saa aga ükski lugeja salata, et armastusromaanid kubisevad ideaalse kehaga musklis kangelastest, kes pakuvad jõulist ning multiorgasmilist seksi. Nende ainus pilk, sõna või puudutus erutab kirjeldamatult. Juba esimesel kohtumisel on lähedustunne ja usaldus piisav, et kõik füüsilised piirangud (jutt on kondoomist) peategelaste vahel kaotada.

Ja siit tekkiski mul paar küsimust. Esiteks, kas armastusromaanide lugejad on tõepoolest nii palju vastuvõtlikumad ilukirjanduse fantaasiate ülekandmisele pärismaailma? Samasugused väärad ideed seksist on ju igas teises märulifilmis. Kaunid naised langevad maailma päästva meespeaosalise ees loogu, püsisuhted on erandiks, kondoomiga ei hakka keegi jändama. Kas hirm, et just armastusromaanide lugejad fantaasia kriitikavabalt omaks võtavad on põhjendatud?

Ja teiseks, kas ootuste suurenemine seksis on üldse halb asi? Jääb mulje nagu oleks eeldus, et naine orgasmi saab, mees täielikult naisele pühendub (vähemalt seksuaalakti ajaks) ja truu on, negatiivne asi.

Võibolla hirmutab inimesi mõte, et lemberomaane lugev naine ei rahuldu enam normaalmõõdus peenise, ebatäiusliku keha või millegi vähemaga kui neis teostes niivõrd populaarne alfaisase domineerimiv ja possessiivne käitumine?

Mida Sina arvad? Kas seks armastusromaanides mõjub suhtele halvasti?