“Jane Eyre” on maailma klassikasse kuuluv armastusromaan aastast 1847. Raamatu nimitegelane Jane – vaene, heast perest pärit orb, armub koduõpetajanna ametit pidades maja peremehesse. Edward Rochester varjab aga saladust, mille ilmsiks tulek kriitilisel hetkel lõhub kõik tulevikulootused.
See ühiskonnakriitiline raamat, mida omal ajal peeti liiga radikaalseks, pakkus muu hulgas inspiratsiooni ka naisõiguslastele. Iroonilisel kombel võrdlesin mina oma mõtetes “Jane Eyre’i” aga raamatuga “50 halli varjundit”, mis on viimase aastakümne üks enim naisõiguslaste poolt kritiseeritud raamatuid.
| Hinnang: |  |
| Sensuaalsus: |  |
Süžee:
Segaduse vältimiseks ütlen kohe ära, et raamatus polnud poole sõnanagi juttu seksist (hea küll, võib-olla kaudselt). Rääkimata siis veel sado-maso mängudest. See ei olnud mitte põhjus, miks ma raamatut “50 halli varjundiga” võrdlesin. Pigem Jane’i allaheitlik loomus ja tema kaasaminek meeste mõjudega. Üle-eelmise sajandi esimeses pooles oli tema käitumine kindlasti tähelepanuväärselt oma ajast ees – Jane rääkis meestega, kui võrdsetega ning avaldas vajadusel julgelt oma arvamust. Tänu oma ühiskondlikule seisusele ja sugulaste puudumisele, nautis Jane iseseisvust, mis tol ajal oli enamus naistele mõeldamatu. Ometi allus ta kergesti meeste mõjutustele. Nii Edward Rochester, kui hiljem ka St. John, ei pidanud paljuks Jane’i kamandada, talle käsklusi jagada, teda mõjutada. Ka Jane ise tunnistas endale, et allub meeleldi teiste, dominantsemate isikute, tahtele.
Vaatamata tollele paralleelile, nautisin raamatu lugemist. Nii Jane’il kui Edwardil olid oma vead. Jane polnud mitte nii põhimõttekindel, kui tema teod arvata lasid. Tema võitlused oma südametunnistuse ning moraaliga pärast Suure Saladuse ilmsiks tulekut näitasid, et õige otsuse tegemine polnud mitte kerge. Rochesteri poolt pakutud ahvatlus oli suur ning Jane polnud mingi moraalijünger. Seda enam avaldas tema tegutsemine mulle muljet. Ka oli Jane kaotamas oma meelekindlust St. Johniga, kui too teda naiseks palus. Esialgne raudne keeldumine hakkas kiiresti kahtluste tõttu ning St. Johni töötlemise tulemusel murenema.
Mis puutub Rochesteri, siis rohkemate vigadega kangelast on raske leida. Edward Rochester oli keskaeline elus pettunud mees. Tema järsud maneerid ning välimuse puudumise kompenseerisid vaid päritolu ja varandus. Seda vähemalt Miss Ingrami silmis, kellega Rochester Jane’is armukadeduse äratamiseks flirtis. Ja siit järgmine etteheide – ta manipuleeris Jane’i tunnetega ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta. Üldse olid tema moraalinormid küsitavad ning kohati tundus, et Jane’i enda raudsed veendumused kujunesid välja vastukaaluks Edwardi omade puudumistele. Kuni lõpuni polnud ma kindel, kas Rochester mulle üldse meeldib.
Küll aga meeldis mulle Rochesteri ja Jane’i vaheline suhe. Seal oli nii huumorit kui teineteisemõistmist. Lihtne oli mõista, miks nad üksteisesse armusid. Ja kuigi Rochester Jane’i manipuleerida püüdis, võttis ta teda tõsiselt ning kuulas tema seisukohti huviga.
Edwardi ja Jane’i õnnelik lõpp tuli tänu sündmustele, mis nende seisusi lähendas. Raamatu lõpus olid nad üksteisega igas suhtes võrdsed. Jane võibolla isegi võrdsem kui Edward :)
Ehk siis…
Väärt lugemine!
| Hind: 21.03 € Rahva Raamat | Hind: 0 € (ingl. k) Project Gutenberg |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar