Lehed

  • Kodu
  • Raamatud
  • Autorid
  • Edetabelid
  • Minust
  • Proovikivi RTE

teisipäev, 8. aprill 2014

Parimaks hinnatud armastusromaanid on kõigest keskpärased

rita-auhinna-voitnud-raamatudViimaks ometi jõudsin lõpule pool aastat tagasi seatud ülesandega lugeda läbi kõik RITA 2013 võitjad! Raamatute taset vaadates pole ka ime, et ma iga järgmise raamatu kätte võtmist edasi lükkasin – tase oli pettumust valmistavalt kesine.

Kogu üritus algas siiski paljulubavalt Simone St. Jamesi esikteosega väikelinna kummitavast vaimust. Seda, et autor pole aastakümneid raamatuid vorpinud, on nii heas kui halvas mõttes tunda. Erilisi üllatusi seal ei leidunud (vähemalt mitte neile, kes vähegi filme vaatab või raamatuid loeb), aga lugu oli edasi antud meeldivalt värskes vaimus (ha!).

Heale algusele järgnes aga mitu igavat ning keskpäraselt kirjutatud lugu, mida ma ei hakka siinkohal isegi välja tooma. Natuke põnevamaks läks uuesti Elizabeth Camdeni ajaloolise romantilise põnevikuga “Against The Tide”. See oli üsna aeglaselt arenev lugu, kus peategelanna kistakse 19. sajandi Bostoni narkosõtta. Loo teises pooles valitsev moraalitsemine nullis hea alguse.

Parimaks paranormaalseks armastusromaaniks kuulutatud raamatu olen küll üsna heaks hinnanud, aga takkajärgi meenutades on raske midagi välja tuua. Selline tavaline paranormaalne kerge huumoriga kirjuatud lugu. Päris naljakas oli aga tuntud ajalooliste armastusromaanide autori Eloisa Jamesi  lühiromaan “Seduced by Pirate”, kus aastaid merd sõitnud mees avastab oma väidetavalt neitsiliku abikaasa juurde tagasi pöördudes, et too on neile vahepeal mitu last muretsenud.

Laura Griffini “Scorched”, mis valiti parimaks romantiliseks põnevikuks, oli küll üsna tempokas, aga romantilises mõttes mitte väga hea. Siiski, igale oma.

Värskelt läbi saanud “The Farm” Emily McKay’lt meeldis mulle esialgu väga. See oli põnev ning erines sellest, mida ma tavaliselt loen. Mida edasi, seda rohkem hakkas aga kogunema pisikesi häirivaid faktoreid, mis lõpuks kuhjudes kogu raamatu hinde alla tõid.

Kuidas siis kogu kogemust kokku võtta? Tundub, et minu maitse ei lähe eriti kokku RITA žürii omaga. Pidasin enamust raamatutest üsna igavaks ning need tundusid kuidagi aegunud hõnguga. Kui ma paremini ei teaks, ei imestaks üldse kui ilmumisaastaks oleks 1990. Või 1980. Aga oli ka paar üsna huvitavat üllatust nagu eespoolt lugeda saab.

Milline eesmärk järgmiseks seada?

 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar