Pean häbiga tunnistama, et võtsin Kristen Ashley “The Will” kätte olles juba ette kindel, et see mulle ei meeldi. Eelmine raamat, mille sama autori poolt läbi lugesin (“Motorcycle Man”), pälvis oma kuumade intiimstseenide ja no-nonsense suhtumisega lugejate hulgas tohutu populaarsuse. Mina jälestasin seda raamatut. See oli minu tundemaailma jaoks liiga vulgaarne ja labasusi täis.
Ka “The Will” oli kõike seda. AGA…
| Hinnang: |  |
| Sensuaalsus: |  |
Süžee:
… aga vähem. Ja peategelanna tasakaalustas seda labasust kõvasti. (Loe, siis saad aru, mida ma silmas pean.)
Raamat algab, kui Josephine Malone tuleb oma kõrgklassi elu juurest tagasi lapsepõlvekoju vanaema matma. Moefotograafi assistendina on ta stiilne, elu näinud naine. Samas on ta natuke kummaline - jälle, loe, siis saad aru, mida ma mõtlen.
Kui vanaema oma testamendis naise kohalikule mehele, Jake Spearile, pärandab, vallandab see sündmuste ahela, mis viib Josie ja Jake’i sõpruseni. Ja lõpuks ka millegi enamani. Peene ning stiilse Josie ning karuse ja ebatsensuurse Jake’i kontrast oligi üks raamatu võludest.
Tegu on pika, aeglaselt areneva looga. Märkimisväärselt suur osa sellest koosneb Josie sisemonoloogidest, kus ta kirjeldab, mis kellel seljas on või kuidas nad välja näevad. Josie elukutset arvestades on see isegi loogiline. Kui ära harjusin, polnud selle vastu midagi - see oli lihtsalt üks Josie eripäradest ning alati oli mul võimalus pilk osast tekstist lihtsalt kiiresti üle libistada. Teiseks eripäraks oli tema aus ja otsene lähenemine, mis tuletas nii mõnetigi meelde Graeme Simsioni “Naiseotsingu” autistlikku peategelast. Selle vahega, et Josie oskas oma väljaütlemised sotsiaalselt aktsepteeritavalt vormistada.
Josie mulle meeldis. Mulle meeldis, kuidas ta teistege suhtles ja kuidas ta Jake’i lastega toime tuli.
Mis puutub Jake’i, siis tema vastu mul sooje tundeid ei tekkinudki. Mingi valemiga ei suuda sa mulle selgeks teha, et on olemas stiilseid striptiisibaare, kus “tantsijad” oma tööd au ja uhkusega teevad. Või et mees, kes oma ekse laimab, neid mõrdadeks kutsub ja nende seksuaalsooritusi kritiseerib, ise kuidagi parem on. Samuti ei avaldanud mulle muljet, kuidas ta Josiet kamandas ning korduvalt enda omandiks kuulutas (“Every inch of you, outside and any way you can get inside, baby, physically or emotionally, is mine.”).
Ehk siis…
Raamat oli kindlasti parem kui minu eelmised kogemused selle autoriga. Kas ma seda ka Sulle soovitan? Ei teagi. Kui Sul midagi ropendamiste ja graafiliste seksstseenide ;) vastu pole, siis isegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar