See võluv Jane Austeni “Uhkus ja eelarvamus”-stiilis raamat on 100 maailma parima armastusromaani seas 70. kohal.
Enesekeskne ja isekas lord Alverstroke leiab end vastu ootusi Fredericale ning tolle õele-vendadele järjest enam tuge pakkumas. Tema enda õdede kiusamisest alguse saanud kohustus aidata Frederica õde seltskonda, muutub peagi huvitavaks meelelahutuseks.
| Hinnang: |  |
| Sensuaalsus: |  |
Süžee:
Mõnusa suve nautimise vahel on raske leida aega lugemiseks. “Frederica” on aga ideaalne rannaraamat - humoorikas ning kerge lugu Inglismaa aadelkonna suvest, pidudest ja väljasõitudest.
Jane Austeni mõjutused annavad tugevalt tunda. Eriti meenutab see raamatut “Uhkus ja eelarvamus”, kus sõnakal ning särtsakal peategelannal on ilus, aga muidu kahvatu õde ning meespeategelaseks on üleolev ning endast heal arvamusel aristokraat. Sarnane on ka raamatu õhustik oma tegelaste seltsielu, väikeste juhtumiste ning päevast päeva Londoni kõrgseltskonnas kulgemise kirjeldamisega.
Aga leidub ka erinevusi - peategelanna suhtumine meespeategelasse on alati pigem soosiv (kuigi üldsus ei paista seda positiivset arvamust jagavat). Samuti on Frederical kaks väga vahvat väikevenda. Just nende sekeldused on raamatu kõrghetkedeks ning muudavad lord Alverstoke’i vaikselt ning märkamatult ükskõiksest ja isekast aadlikust (peaaegu) hoolivaks hooldajaks. Ja ausalt, kes saakski nende kahe vastu ükskõikseks jääda!
Eriti meeldis mulle väike Felix, kes lihtsalt pidi iga uusimat tehnikasaavutust uurima minema. Enamasti suutis ta veenda ka Alvestroke’i end saatma ja eeldas siis võluva enesekindlusega, et too neid üritusi sama entusiastlikult naudib!
Ja loomulikult Jessamy, see tõsine ning maailmavalu täis noormees, kes iga juhtumust sügavalt läbi elas ning pidevalt Alvestoke’ile nende perekonna tekitatud võlgnevusi püüdis tagasi maksta.
Esialgu võlub lord Alvestroke’i selle perekonna, eriti Frederica, iseseisvus ja otsene teesklusevaba suhtumine. Tema tunded arenevad aga pikkamisi tõeliseks hoolimiseks. Kuigi Frederica saaks ise suurepäraselt ise hakkama (seda on ta ka tõestanud), leiab ta end kerge ärevusega järjest enam Alvestroke’i abile toetumas. Ja loomulikult imestab naine ringlevate kuulujuttude üle, nagu oleks Alvestroke isekas mees, kes kunagi teiste heaks midagi ei tee.
Frederica ja Albestroke’i vahelist suhtlust iseloomustab sõprus ning huumor, millest arenevad märkamatult välja suuremad tunded.
Ehk siis…
See on ideaalne raamat tegusa suve mõne vaiksema hetke sisustamiseks. Soovitan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar