The Last Embrace by Pam JenoffMy rating: 2 of 5 stars
“Viimane embus” on haruldane ajalooline armastusromaan, kuna selle on kirjutanud doktorikraadiga ajaloolane. Ja tegu on II maailmasõja aegse romantikaga.
Pam Jenoff, kes õpetajatöö kõrvalt kirjutab menukaid armastusromaane, alustas loo välja mõtlemist juba 20 aastat tagasi. Selle inspiratsiooniallikaks oli “Väikesed naised”, mida on ka sündmustikus tunda - Adelia ning naabruses elavad neli venda ning nendevahelised suhted on mitmetahulised ja pidevas muutuses. Autori ajaloo tundmine on aga tajutav tegelaste taustas ja lahti rulluvates sündmustes.
Armastuse loona raamat mulle ei meeldinud.
Kõik, kes soovivad sündmustikku enda jaoks saladuses hoida, katke nüüd silmad, kõrvad ja muud meele-elundid, kuna järgnev võib röövida üllatusmomendi!
Miks, Sa küsid, annan ma nii hävitava hinnangu tunnustatud autori põhjaliku ajalookäsitlusega romaanile? Sest mulle ei meeldi armastusromaanid, kus peategelased tunnevad (seksuaalset) tõmmet kellegi teise vastu. Raamatus oli ka teisi pisiasju, mis häirisid, ja nendest pikemalt allpool, aga see oli minu arvamuse kujunemisel põhiline.
Ma ei taha lugeda lõpmatuseni segastest tunnetest, seksist teistega ja pidevatest kõhklustest. Aga seda see lugu just pakkuski. Ma ei ütle, et see on ilmtingimata halb. Mõnele võibolla just meeldibki realistlik lähenemine emotsioonidele ja inimloomusele. Mina igatahes olen valmis ohverdama realismi romantika kasuks. Vähemalt armastusromaanides.
Lisaks ei meeldinud mulle Addie kui inimene. Ta tundus arg, järjepidamatu ja isekas. Pidevalt põgenes naine ummisjalu oma tunnete eest ja sattus emotsioonide mõjul plaane läbi kaalumata järjest enam sõja keerisesse. Tema läbimõtlemata käitumine ja negatiivne eluhoiak hakkasid lõpuks närvidele käima. Mida kõik need mehed küll temas nii vastupandamatut leidsid?
Ehk siis…
Liiga palju segaseid tundeid, liiga vähe armastust. Ei meeldinud.
Veel raamatututvustusi minult:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar