Numbrid

Armastusromaanid, naistekad, kireromaanid, lovekad, seebikad. Nimetage neid kuidas tahate, aga fakt on, et viisakas seltskonnas räägitakse sellest kirjandusžanrist vaid kerge põlguse ja üleolekuga. Kui keegi õnnetu juhtubki mainima, et ta on isegi mõnd antud kirjandusstiili esindajat käes hoidnud ja – oh õnnetust! – isegi nautinud, siis tavaliselt tehakse seda ikka kerge häbitundega nagu isegi oma pealiskaudsust hukka mõistes. Ja kui seltskonnas juhtub selliseid isikuid rohkemgi olema, siis ühendab see hobi neid nagu mõni räpane saladus, millest eriti nagu rääkida ei sobi...

Ka internetis ringi luusides, kus ometi peaksid inimesed end oma eelistuste avaldamise suhtes vabamalt tundma, jääb mulje, et kireromaanide lugemine on välja suremas. Infot armastusromaanide kohta leiab vaid suuremate veebipoodide lehekülgedelt raamatututvustuste näol ning eestikeelseid lugemissoovitusi on pea võimatu leida. Kui mõnes foorumis tõstatataksegi teema, kas ja mida loete, siis iga postituse peale, mis väljendab positiivset suhtumist, tuleb vastuseks mitu negatiivset postitust, milles antakse mõista, et sellise roosamannavahu lugemine pehmendab aju ja rikub mõtlemist. Ning selline suhteliselt neutraalne suhtumine tabab vaid naislugejaid. Ei tahaks mõeldagi, millise suhtumisega tuleks tegemist teha meeslugejatel. Õnneks ei pea me seda ju kunagi teada saama, sest mehed sellist kirjandust ju ei loe. Eks?

Kas siis armastusromaanid on tõesti žanr, mida loevad vaid käputäis naisi, kelle aju kõrgemat kirjandust ei suudakski seedida? USA-s 2007-ndal aastal kogutud statistika näitab muud. Selle põhjal on armastusromaanid kõige enam müüdud ilukirjanduslik žanr üldse, moodustades 12,9% kogu raamatute läbimüügist. Selle tulemusega ületab ta pea poole võrra näiteks ulmekate läbimüüki ning suisa kolmekordselt klassikalise ilukirjanduse läbimüüki. Paneb mõtlema. Vaadates eesti keelde tõlgitud teoste valikut ning internetis leiduvat materjali, jääb mulje, et vähemalt Eestis on sellest žanrist pea täielikult mööda vaadatud.

Iga viies ameeriklane tunnistab, et ka tema lugemisvara sekka satub regulaarselt armastusromaane. Millise osa ühiskonnast siis moodustab selle parema juhul vaid kerge üleoleku ära teeninud kirjandusstiili lugejaskond?

Kui keegi arvab, et armastusromaanid on neile, kel päriselus romantikat napib ja suhetega ei vea, siis mõelgu ümber. Tervelt 50% lugejaist moodustab püsisuhtes olijate arv. Samuti ei tasu arvata, et sedalaadi kirjandus on suunatud „lihtsale inimesele“, kelle aju keerulisema lugemisvaraga hakkama ei saa, sest – usu või mitte – 42% lugejatest on kõrgema haridusega. Ei tundu just kõige saamatum inimrühm olevat, või mis? Lugejate keskmine vanus on 25-st kuni 45 aastani ning tervelt 22% lugejatest on mehed. Nii et edukas kõrgharidusega karjääri- ning pereinimene armastusromaani lugejana ei olegi mingi haruldane nähtus.

Siinkohal tasub keskmisel foorumi negatiivse postituse saatjal iseendale kriitilise pilguga otsa vaadata ja küsida, et kas hoopis tema ise ei ole millestki valesti aru saanud, midagi olulist maha maganud. Ja kui püüda end lohutada mõttega, et tegu on USA statistikaga ning keskmine Eesti kodanik on liiga kultuurne, et sama statistika ka siin kehtiks, siis tasub mõelda USA filmide ja muusika peale ning küsida endalt, kas me ikka oleme oma meelelahutuse tarbimises niivõrd erinevad.