Armastusromaanid, naistekad, kireromaanid, lovekad, seebikad. Nimetage neid kuidas tahate, aga fakt on, et viisakas seltskonnas räägitakse sellest kirjandusžanrist vaid kerge põlguse ja üleolekuga. Kui keegi õnnetu juhtubki mainima, et ta on isegi mõnd antud kirjandusstiili esindajat käes hoidnud ja – oh õnnetust! – isegi nautinud, siis tavaliselt tehakse seda ikka kerge häbitundega nagu isegi oma pealiskaudsust hukka mõistes. Ja kui seltskonnas juhtub selliseid isikuid rohkemgi olema, siis ühendab see hobi neid nagu mõni räpane saladus, millest eriti nagu rääkida ei sobi...