Lily püüab koos autistliku õega ära põgeneda teismelisi täis farmist, mis toodab verd maailma vallutanud vampiirisarnastele olenditele. Teda aitab Carter, kes enne mutante tekitava viiruse puhkemist Lily tunnetele vastavat ei paistnud. Nüüd aga tundub, et noormehel on abi pakkumiseks oma varjatud motiivid.
See haaravalt kirjutatud düstoopiaraamat võitis RITA auhinna kui parim noortele suunatud armastusromaan aastal 2013. Mis tegi selle raamatu nii heaks?
| Hinnang: |  |
| Sensuaalsus: |  |
Süžee:
Autor tegi esimestest lehekülgedest peale suurepärase töö minu huvi tõstmisel ja hoidmisel. Juba esimestest hetkedest elasin ma Lilyle kaasa ning hoidsin talle pöialt plaanide teostamisel ning õe eest hoolitsemisel. Õdedevaheline suhe oli sümpaatne – ühest küljest väga hooliv ning samas frustratsiooni väljendav. Ja seda mõlemalt poolt. Ning see, kuidas autor Mel’i seisundit kirjeldas, oli oivaline.
Mingil hetkel käis aga minus mingi plõks! ja lugemisnauding kahanes hüppeliselt. Ja ma ei teagi täpselt, millest selline meeleolu muutus tuli. Oli see sellest, et taipasin – tegu on ühega sadadest omasugustest, kus teismelise nooruki ebakindlatele õlgadele asetatakse Ameerika, ehk siis terve maailma, päästmine? Või häiris mind täiesti tõsimeeli ette võetud filosoofilised arutelud teemal, miks viiruse tagajärjel moondunud inimesed äkki jalgagi pühitsetud pinnale (ehk siis kirikutesse) tõsta ei suutnud? Või äkki hoopis Lily maagiline moondumine tõhusast ja kindlameelsest planeerijast tüüpiliseks põneviku kangelannaks, kes on enamasti kasutu, kuid kriitilistel hetkedel langetab (vastupidiselt meespeategelaste juhistele) emotsioonidest kantud otsuseid, mis asju ainult hullemaks teevad?
Võib-olla kõik see kokku. Aga võibolla pani mind aimdus, et autor kavatseb loo kuskil pooleli jätta, et meelitada mind oma järgmist raamatut ostma, kõike eriti kriitilise pilguga vaatama. Sest ma vihkan neid 10-osalisi seeriaid, kus kus lugeja jäetakse frustreerunult juukseid katkuma ja kuueks kuuks loo jätku ootama! Lugejale lohutuseks – raamat lõppes siiski suhteliselt hästi ja hea tahtmise korral saab seda ka üksikteosena käsitleda. Mida ma kavatsengi teha. Lisaks on raamatul juba mitu järgmist osa ka valmis, nii et juuksekatkumine lükkub selle võrra edasi.
Kuigi raamatus just palju huumorit pole, jätan sind katkendiga sellest, kuidas Lily leiab lõpuks viisi enda kasulikuks tegemiseks ning kulutab väärtusliku pooltunni kemikaalidest lõhkeaine kokku segamiseks:
He looked at the jars as if baffled. “If it ignites when it’s exposed to air, how did you get it in the jars?”
“Since I didn’t have a glove box or a Schlenk Line, I flushed a syringe with inert gas –“ Carter’s eyes were starting to glaze over, so I cut straight to the point. “Very carefully. I did it very carefully.”
“In the movies, when someone makes a Molotov cocktail, they just light a rag on fire. Why not do that?”
I snorted. “You think they let us Greens have matches?”
“I have matches.”
“Oh.” And just like that, my geekiness was no longer useful.
Lily ja Carter hoonest põgenemisteed planeerides
Ehk siis…
Kui sul veel pole vampiiridest ja maailmalõpu süžeedest küllalt ning cliffhangerid sind ei häri, julgen isegi soovitada. Põnev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar