See raamat võitis parima lühiromaani tiitli armastusromaanide seeriate seas eelmise aasta RITA galal!
Miljonäris arhitekt Lucas veedab ootamatu kireöö oma asjaliku ning kohusetundliku sekretäri Emmaga. Kui Emma Gray läheb ühel saatuslikul õhtul bossi koju tähtsaid dokumente ära viima, on tal raske murtud ja alkoholiga liialdanud mehes ära tunda oma külma ning kaalutletud bossi. Südametunnistus ei lase naisel meest üksi jätta. Ebaharilik olukord paljastab aga nendevahelise tugeva tõmbe ning õhtu kujuneb kiiresti isiklikumaks kui kumbki neist oodanud oleks.
| Hinnang: |  |
| Sensuaalsus: |  |
Süžee:
Kui sul on midagi domineerivate, kirest hulluvate meeste või armastus-parandab-kõik-haavad suhtumise vastu, siis ära seda raamatut loe!
Lucas on minevikus üle elanud tohutu kaotuse ning, vaatamata vastupidisele tõendusmaterjalile, peab ennast juhtunu ees ainuvastutajaks (kerge jumala kompleks, mulle tundub). Too kaotus ning tema õnnetu, vanemlikust hoolitsusest vajaka jääv lapsepõlv, on pööranud selle (sügaval südames suurteks tunneteks võimelise) mehe rea beibede poole, keda ta iga natukese aja takka uute vastu vahetab. Ainuke, kes Lucase kalki käitumist on suutnud pikemat aega taluda, on tema isiklik sekretär-asjaajaja Emma Gray. Ja paar ülirikast nägusat sõpra, kes sarja teistes raamatutes oma õnne leiavad…
Emma oligi minu arust raamatu parimaks osaks. Tal oli väga huvitav minevik – teismelisest peale kasvatab ta õega koos oma pisivenda Jamiet, võideldes suisa vanavanematega vanemlike õiguste pärast. Emma püüab armuasjades mitte korrata oma kadunud ema vigu. Kui olukord Lucasega aga just tema ema meenutama hakkab, võtab ta ette konkreetseid samme selle vältimiseks.
Mulle meeldis ka Emma kahetine suhtumine nende kireööse. Üheks küljest on ta teadlik, et tegu on üheöösuhtega, ning pööritab silmi iga kord, kui Lucas seda viisil või teisel jälle rõhutab, meest isegi selle pärast narrides. Teisalt ei suuda ta aga maha suruda ootamatud lootusesähvatusi millekski enamaks. See realistliku suhtumine segatud naistele omase lootusega tegid Emma minu silmis inimlikumaks.
Punktid maha esimese seksstseeni eest! Jäi mulje, nagu mehel poleks sugukiha peale tulles enam oma käitumise üle mingit kontrolli. Kogu asi meenutas õõvastavalt vägistamist. Sellele eelnesid varjatud ja vähem varjatud ähvardused, mis jättis mulje, nagu pöörduks tol hetkel täiesti loogiliselt arutlev mees paari minuti pärast märatsevaks hulluks, kes oma tegudest aru ei anna:
“You should leave. Now. Go downstairs and lock your door.”
He wondered why she couldn’t sense the urgency. Or was it just that she had no sense of danger?
Enne Lucase ning Emma kireööd
Ja mehel oli õigus – tulebki välja, et ta ei suuda oma instinkte talitseda. Mingil hetkel käis mehe ajus klikk ning edasi polnud naisel enam muud teha, kui toimuvat nautida. Ja seda ta ka tegi... Hiljem tunnistab naine endale, et seks oli “unustamatu”. Ilmselt oligi unustamatu, aga kas heas mõttes?
“You should have left. But you didn’t. And then – you couldn’t stop me, could you?”
His tone was thickened and the breath caught in her throat because she could not see that he was on the edge and she’d had no idea that his feelings were so intense. She’d thought it was just her.
“I could have stopped you. But I didn’t want to./…/ Because I find you incredibly sexy and always have.”
Pärast nende hämmastavat kireööd
Noh, kui mees tõesti seksikas on…
Ehk siis…
Soovitan, kui otsid kiiret lugemist rikka ning dominantse mehe talitsematust kirest ja armastusest, mis parandab kõik hingehaavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar