Armastusromaanide lugejad valisid Nora Robertsi “Tõusulained” 2013. aastal 100 läbi aegade parima armastusromaani sekka (93. koht). See on lugu väikelinnas elavast töökast üksikemast Grace’ist ja stabiilsest ning rahuliku meelega Ethanist, kes töötab merel krabipüüdjana. Aastaid pinna all hõõgunud tunded löövad lõkkele, kui Grace otsustab (väikese kõrvalabiga) mehe ära võrgutada.
| Hinnang: |  |
| Sensuaalsus: |  |
Raamatu kaanelt:
Nora Robertsi raamatud pole just minu lemmikud. Need on sageli liiga sünged ja paranormaalset elementi on ebamäärane hulk. On siis tegu paranormaalse armastusromaaniga või mitte?
Ethani minevik on tume ning tema rahulik olek on raskelt kätte võideldud. Suhe Grace’iga ähvardab vanad tunded taas päevavalgele tuua. Oma minevikku silmas pidades on mees otsustanud, et ta pere kunagi ei loo. Grace’i ahvatlustele on aga raske vastu panna.
Grace on oma elus mitmeid valesid valikuid teinud ja tänu sellele oma isast võõrdunud. Kuna tulemuseks on aga imearmas tütar Aubrey, ei saa ta neid valikuid kahetseda. Visalt töötab ta oma unistuste kallal, et Aubrey’le paremat elu tagada. Ta on aastaid Ethanit kaugelt ihaldanud ja kui taipab, et Ethanilgi võivad tema vastu tunded olla, otsustab midagi ette võtta.
Raamat algab rahulikus ja kohati isegi veidi unises tempos külaelu kirjeldades. Minu jaoks jäigi raamat uimaseks ning raske oli loosse korralikult sisse elada.
Ethan on veendunud, et ta ei ole Grace’i-sugust puhast ja rikkumata naist väärt. Samas vajab too aga ilmselgelt kedagi, kes ta elu korraldaks. Keegi peab ju naise järele vaatama ja mees on selle nimel - vaatamata oma üldisele meelsusele - valmis isegi suhet kaaluma.
“Tõusulained” on kirjutatud aastal 1998, ehk siis 17 aastat tagasi. Nora Roberts ise oli tol ajal juba pea 50-aastane naine. Vanamoodsat suhtumist meestesse ja naistesse on raamatus tugevalt tunda. Mehed on sellised “õigel ajal” agressiivsed alfaisased (filosoofiline küsimus: millal on agressiivsuseks “õige aeg”?) ning naised on kaitsmist ja juhendamist vajavad õrnad ning emotsionaalsed olevused. Kui naine kord juba “käima läks”, siis tasus mehel suu kinni hoida ja purse välja kannatada. Mulle tundus selline suhtumine solvav ja kahandas lugemisnaudingut tunduvalt.
Samas võis aru saada ka neist tuhandetest lugejatest, kes “Tõusulained” enda jaoks üheks läbi aegade paremaks raamatuks valisid. Nora Robertsi naised on jõulised ja iseseisvad, ennast kehtestavad naised. Nad saavad, mida tahavad, ning töötavad eesmärgi nimel lakkamatu järjepidevusega. Mehed on aga oma naisi jumaldavad ja toetavad tegelased, kes raamatu lõpus on valmis naise nimel kõigeks. Kes siis ei tahaks ise selline naine olla ja endale sellist meest saada?
Hinne: 2.5
Ehk siis…
Pole minu maitse.
Pegasus €7.19, Amazon (ingl.k.) $5.99
Veel raamatututvustusi minult:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar