“Against the Tide” võitis 2013. aastal maailma suurimal armastusromaanide galal esikoha hingeliste/usuteemaliste armastusromaanide seas (RITA auhind).
Kahetisi tundeid tekitav ajalooline armastusromaan on täis põnevust ja usu peale surumist. Naispeategelane võitleb oopiumisõltuvusega ning meespeategelane oopiumiäriga.
| Hinnang: |  |
| Sensuaalsus: |  |
"Against the Tide" Amazonis (inglise keeles).
Süžee:
Orvuna võõramaalasena sirgunud ning USA mereväes tõlgina töötav Lydia teeb lühikest aega koostööd salapärase ja nägusa Bane’iga. Bane vabanes oma kuritegelikust minevikust tänu usule ja on oma elu pühendanud oopiumiäri takistamisele. Eriti oma endise bossi, Professori, ebaseadusliku tegevuse nurjamisele. Kui Professor võtab pantvangi Bane’i ainukese sõbra ühe lastest, palub mees taaskord Lydia abi.
Raamatu esimene kolmandik meeldis mulle väga. Selles sissejuhatavas osas loob autor haarava pildi Bostonist 19. sajandi lõpus. Meile näidatakse lühidalt Lydia lapsepõlve ja tööd mereväes võõrkeelsete dokumentidega sõjalaevade tööstuse kohta info kogumiseks. Samuti näeme vilksamisi Bane’i, kellesse Lydia suhtub alguses umbusuga. Raamat hakkas allamäge käima hetkest, mil peategelaste vaheline suhe süvenes.
Mulle on ennegi kristlikud armastusromaanid kätte juhtunud, kuid viited Jumalale pole siiani häirinud. Ilmselt seepärast, et usk on tavaliselt privaatne osa tegelaste elust. Antud raamatuski olin kaua veendunud, et kangelanna on usklik - võtsin ju raamatu kätte teadmises, et tegu on kristliku teosega ja Lydia tundus vaga ning voorusliku naise musternäidisena. Olin meeldivalt üllatunud, kui vähe tähelepanu usuteemale pöörati.
See aga muutus hetkest, kui hakati kirjeldama meespeategelase tausta. Siiski, esimesed viited usu leidmisele andestasin - arvestades mehe patust ajalugu pole ime, et tema pööramiseks läks vaja midagi fantastilist. Miks mitte Jumalat? Küll aga hakkas usuteema vastu hetkest, mil Bane seda Lydialegi pähe määrima hakkab. Ja usu pähemäärimise alla käivad ka need jutlused, mille lõppu süütu ilmega lisatakse: “Ma ei suru sulle midagi peale. Küll sa ise (minu jutu põhjal) õige tee leiad”. Hmh…
“Lydia, I am your lighthouse. Right now, my purpuse in this world is to hold you up and guide you back into port.”
Bane Lydiale usu teemal survet avaldamas
Kardan, et suur osa minu negatiivususest Bane’i vastu saigi alguse sealt ja võibolla olen tema hindamisel veidi karm. Igatahes leidsin ta olevat üleoleva, kontrolliva, egoistliku, nõrga ning ebaloogiliselt mõtleva.
“Why don’t you just put an end to the Professor? You know where he lives, and if you called the authorities you could put a stop to him.” He could, but he wouldn’t. If he snuffed the Professor out, some other drug lord would move in to fill the void, and Bane would have no insight on how to stay one step ahead of him.
Bane'i põhjus narkokuninga tegutsemas hoidmiseks
Läbi terve raamatu oli väikeseid žeste, kus Bane vähene hoolivus Lydia tunnetesse valusalt välja paistis.
“Lydia, I love you,” he whispered. “I’ve never said those words to another woman, and for the rest of my life, I will be thankful you are in this world. /.../ But I can’t take you with me. When I leave Boston, you will never see me again.”
With an abruptness that startled her, Bane released her and strode back to the table, sitting down and pulling another stack of files toward him. She felt swept up in a whirlwind of emotion, but Bane’s face was blank. “ We have two more hours to get through all the Italian ship records from last year,” he said. “I think we can do it, don’t you?”
Bane Lydiale armastust avaldamas
See hävitas viimasegi sümpaatia Bane’i vastu. Samuti kadus mul lugupidamine Lydia vastu, kes ikka ja jälle püüdis tõestada, et on mehele vääriliseks kaaslaseks. Ja ikka ja jälle leidis Bane põhjuseid, miks ta siiski naisega koos olla ei saa. Ausalt, naine, saa juba vihjest aru!
“I want to build a life whit you where we can be free to pursue whatever grand adventure your heart desires. But Lydia, I can’t be married to a drug addict.”
Bane leidis uue põhjuse, miks ta Lydiaga koos olla ei saa
Ja siit teine fakt. Lydia on sõltuvuses oopiumist. Seda on talle lapsest peale orbudekodus köhasiirupi näol sisse söödetud. Kuna üldsus ei pea antud ravimit ohtlikuks, pole Lydia enne Bane’i isegi oma sõltuvusest teadlik. Võib-olla kõlab see üllatavalt, aga see osa raamatust oli mulle huvitav ja probleemiga tegelemine kõlas usutavalt. Uimastisõltuvusega võitlemine andis pinget juurde ka raamatu põneviku osale, mida ma samuti nautisin.
Nii vaheldusid raamatus huvitavad kohad hetkedega, mis panid mind frustratsioonist hambaid kiristama. Tundsin juba ette Lydiale kaasa - Banei’ga koos elades peab ta ilmselt terve elu mehele tõestama, et on ikka tema kõrval seismist väärt. Ja loomulikult pühendab mees oma elu naise “õigel teel” hoidmisele.
Ehk siis…
Ignoreeri selle kristliku armastusromaani suhete dünaamikat ja usufanaatilisi leierdusi. Tulemuseks on nauditav ajalooline põnevik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar