Oma emotsioone vabalt väljendav Callie (ehk "emotsionaalse kõhulahtisuse all kannatav", nagu Ian ülteb) taipab ühel hetkel, et boss/eksboyfriend ei kavatsegi tema juurde tagasi tulla. Ian, kes Callie kokkuvarisemisele avalikus kohas tunnistajaks on, ei taha naisega esialgu mingit tegemist teha.
Callie otsustab Markist üle saamiseks kohtamas käima hakata ja läheb esimesena sel eesmärgil uut loomaarsti üle vaatama. Suur (ja mitte eriti meeldiv) üllatus on, kui tuleb välja, et loomaarstiks on sama pahur ning sõnaaher mees, kes talle kriitilisel hetkel oma taskurätti laenas.
| Hinnang: |  |
| Sensuaalsus: |  |
Raamatu kaanelt:
Väldin tavaliselt piinlikest olukordadest huumorit leidvaid raamatuid nagu tuld. See lihtsalt ei lähe mulle peale. Selles raamatus polnud aga ükski piinlik olukord nii üle võlli keeratud, et mind eemale peletanud oleks. See-eest oli huumorit täiega ja naeratus püsis terve raamatu vältel näos.
Callie on aval, sõbralik ning on lapsepõlvest alates pingutanud, et kõigi tuju üleval hoida. Ta on praktiliselt kõigi sõber. Ehk siis täielik vastand Ianile. Mõlema iseloomu on lihtne mõista, kui nende taustast natuke rohkem teada saad. Ja mõlemad olid mulle raamatu lõpus sümpaatsed. Isegi Callie oma pean-saama-mehele-muidu-suren suhtumisega.
Callie on ametilt turustaja. Loomaarstis Iani ära tundes, hindab ta oma võimalused ümber ning pakub mehele hoopis oma äriteenust. Sest olgem ausad - tõre ning tagasihoidlik Ian vajab hädasti, et keegi tema imagot parandaks. Aga koos veetes harjuvad nad teise eripäraga ning hakkavad neid isegi hindama.
Raamat oli täis nii naljakaid situatsioone, karaktereid kui dialooge. Hindan väga Kristan Higginsi humoorikat ja kerget kirjastiili, mille abil ka tõsisemad teemad ette võetakse. Kui järgi mõtlema hakata, oli kõigi minevikus nii mõndagi traagilist, aga oma naljatleva stiiliga väldib autor oskuslikult sellega seotud melodraamat.
Hinne: 3.75
Ehk siis…
Naljakas. Soovitan soojalt huumorit armastavatele romantikutele.
Veel raamatututvustusi minult:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar