Leedi Diana Copeland on kiirustanud Londonisse, et öelda oma värskele eestkostjale lord Faulknerile, mida ta täpselt arvab tema solvavast abieluettepanekust. Kuna ta mõlemad õed on kodust ära jooksnud, peab ju keegi seda ometigi tegema...
| Hinnang: |  (tjah…) |
| Sensuaalsus: |  |
Vaata raamatu kirjeldust Ersenist
Raamat algab tempokalt ning kui sulle tundub, et oled poole loo pealt kuulama sattunud, siis just nii asi ongi – tegu on triloogia teise osaga. Õnneks on raamat pärast väikest kes-on-kes-segadust ka täiesti iseseisvalt loetav.
Selles loos oli nii palju härivaid faktoreid, et on raske otsustada, kust pihta hakata. Kõigepealt hüüumärkide liigne kasutamine tegelaste mõtete edasiandmisel! Ma loodan, et eestikeelsel versioonil on toimetaja selle vea parandanud! Iga teine mõte oli hüüatusena rõhutatud, mis tekitab tegelastest mulje kui poolearulistest, kelle jaoks enamus pähekargavaid mõtteid Heureka!-momendi väärilised on. No ausalt!
Samuti häirib mind raamatu peatükkideks jagamise süsteem. Selle asemel, et tagada mõnusad loogililised vahepausid, kust järgmine kord järg üles võtta, lõppevad kõik peatükid poole dialoogi pealt või keset otsustavat sündmust. Võib-olla kui ma poleks vabandust lugemise katkestamiseks otsinud, oleksin teisiti suhtunud…
Kolmandaks kubises raamat stereotüüpidest. Eesotsas peakangelase lord Faulkneriga, kes on tüüpiline domineeriv keskaegsete kommetega lord. Lord Faulkner on, loomulikult, tänu minevikus osaks langenud katsumustele küüniline ning raskesti usaldava natuuriga. Tema pidevad tujumuutused kuumast külmaks, mis enamasti tulenesid suurest soovist leedi Diana süütust abieluni säilitada (mis tal lõpuks ikkagi ei õnnestunud), muutusid kiiresti tüütavaks ning panid kahtlema leedi Diana eneseväärikuses, kes end ikka ja taas samasse olukorda oli nõus panema. Ja iga kord lõpptulemusest hämmingus ja haavunud oli.
Leedi Diana aga oli neitsilik maatüdruk, kellele piisas ühest pilgust lordile, et tema mõtted maistele naudingutele pöörata. Poolte dialoogide ajal, mis lordi ja leedi vahel toimuvad, peavad mõlemad kohatult pikke pause teineteise kehaliste võlude ning voodirõõmude peale mõtlemiseks. Ausalt, on ime, et nad üldse midagi selgeks räägitud said! Kiiresti heideti kõrvale valitsevale ajastule iseloomulikud moraali- ning käitumispiirangud ning asuti uurima seksuaalseid rõõme, esialgu küll vaid jagatud suudluste näol.
Ei saa just öelda, et ma pole halvemat raamatut lugenud, aga üksjagu enesepiitsutust nõudis sellest läbi närimine küll. Kurb mõelda, et niisuguste suurepäraste autorite olemasolul nagu seda on Julia Quinn, Elizabeth Hoyt, Loretta Chase jne, peavad Eesti lugejad oma arvamuse žanrist looma selliste keskpäraste teoste põhjal. Pole ime, et see arvamus nii kehv on.
Kas ka sina oled lähiajal mõnes raamatus pettuma pidanud?
Kui soovid rohkem raamatusoovitusi, siis lisa end minu Goodreads sõbraks, liitu Twitteri või Facebookiga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar